Kes ma olen?

Endast kirjutada polegi nii lihtne. Võiks küsida millisest minust on jutt? Paljud kirjutavad need tekstid läbi kolmanda isiku. Kalev on ...

Otsustasin küsida tütarde käest kas nemad oskavad mind kirjeldada, iseloomustada. Mõtlesid ... ja esimene ütles "raske kirjeldada ... juhe jooksis kokku". Teine peale pikka pausi sõnas: "kannatlik, abivalmis, asju lõpetav, hea huumorisoonega, lapsemeelne, huvitav, meister, järjekindel, rahulik". Ja olgu sellega nüüd nii nagu on.

Mulle meeldib olla vaatleja. Nii iseenda, kui maailmas toimuva suhtes. Mulle meeldib mõista seda mis toimub, miks, mis on motiivid, kes seda juhib, kust see tuleb jne. Vaatlemine annab võimaluse saada teadlikuks endas toimuvast. Ja mida rohkem mõistad ennast, seda rohkem saad aru ka ühiskonnas ja maailmas toimuvast.

Olen näinud ja saanud hulgaliselt erinevaid kogemusi. Olnud erinevate väärtushinnangutega riikides. Kogenud ja osalenud sõjategevuses, olnud mitmes lähisuhtes. Millede eest olen oma partneritele tänulik, nad on minu õpetajad olnud.

Mõistnud, et mina olen see kes loob selle mida kogen. Kõige hirmutavamad kogemused (esialgu) on tegelikult elu kõige suuremad kingitused. Kõigesuuremad kannatused on elu kõige väärtuslikumad õpetajad, milledest teadlikuks saades on võimalik teha arenguhüpe, elu- ja enesemõistmise hüpe.

Elu on viinud mind palju kokku lastega. Kogenud erinevaid laste nn. kasvatamisi on minuarusaam inimese sünnist ja arengust palju muutunud. Peavoolu mõistmine laste arenguloost on täielik läbikukkumine, mis ei toeta lapse tegelikke arenguvajadusi.

Olles see kes ma olen ja elades käesolevas hetkes. Aktsepteerides hetke tõde nii nagu see on, olles nende tunnetega mis minus on käivitunud, mis mind juhib - on selleks siis armastus või hirm. Suutes vaadelda ja teadustada oma mõtteid. Märgates mis toimub minu füüsilises kehas, tundes oma tundeid.

Elu on lihtne aga me ei suuda elu lihtsust näha ja märgata. Kuna me seda ei märka siis arvame et see on keeruline, komplitseeritud. Kuna me elust aru ei saa järelikult peab ta keeruline olema. Oma põhimõttelt on elu hästi lihtne, selle lihtsuse toimemehhanismid on märksa keerukamad, aga need ei ole tegelikult olulised. Kas minu elurõõmu muudab see kas ma tean või ei tea millised reaksioonid, mis järjekorras ja kuidas täpselt näiteks toimuvad mina füüsiliseskehas, energeetilises kehas, või kuidas üldse see energeetika värk käib.

Mõistmise ja arusaamise tasemel on kõik lihtne, aga me ei usu seda. Meid on õpetatud, et kõik on keeruline ja ära proovi sellest aru saada. Raske on õpitud harjumustest ja uskumustest vabaneda, see võtab aega. Aga see töö ei ole raske kui sa suudad endas jõuda otsusele mida sa elus tahad, mis on sinu jaoks oluline. Kui sa oled otsustanud siis edasine tuleb selle järgi.

Armastust ja Armastusega,

Kalev Veskimäe